Köögikappide tüübid

Klassifikatsioon paigutusstiili järgi
See on kõige levinum klassifitseerimismeetod, mis sobib erinevate köögi põrandaplaanide jaoks:

Üheseinalised-(lineaarsed) kapid: kõik kapid on paigutatud piki ühte seina lineaarse töövooga; sobib väikestesse kodudesse või kitsastesse köökidesse, mis on mõeldud ühele kasutajale.
L-kujulised kapid: paigutatud piki kahte külgnevat seina, moodustades klassikalise "kuldse kolmnurga" töövoo; kõige mitmekülgsem stiil väikeste ja keskmise suurusega{1}}kodude jaoks.
U{0}}kujulised kapid: paigutatud piki kolme seina, pakkudes piisavalt ruumi tööpinnale; sobib suurtele köökidele (suurem kui 6 m² või sellega võrdne) ja võimaldab kahel inimesel samaaegselt töötada.
Kambüüsi (kahe{0}}rida) kapid: paigutatud piki kahte vastandlikku seina; sobib pikkadele kitsastele laiade vahekäikudega köökidele (vajalik kahe rea vahekaugus 120 cm või suurem).
Saarekapid: lisaks põhikapile on eraldiseisev kesksaar; sobib ainult suurtele avatud{0}}kontseptsiooniköökidele, pakkudes laiendatud tööruumi ja hoiuruumi.

Klassifikatsioon kabineti struktuuri järgi
Funktsionaalse rolli järgi liigitatuna esindavad need kapi põhilisi struktuuriüksusi:

Aluskapid: põranda{0}}paigaldatud üksused (0,8–0,9 m kõrged), mis toetavad tööpinda, valamu ja pliidiplaati; kasutatakse raskete esemete, näiteks kööginõude ja maitseainete hoidmiseks.
Seinakapid: seinale{0}}kinnitatud seadmed (1,2–1,5 m kõrged), mis ei võta põrandapinda; kasutatakse kergete esemete, näiteks nõude, kausside ja tasside hoidmiseks.
Kõrged kapid: põrandast laeni ulatuvad üksused, mis pakuvad maksimaalset mahutavust; kasutatakse sageli{0}}suurtesse seadmetesse, nagu ahjud ja auruahjud, ehitatud.
Spetsiaalsed kapid: sisaldab nurgakappe, seadmekappe ja veinikappe; loodud kasutama vastavalt ebamugavaid nurgaruume,{0}}sisseehitatud seadmeid ja veini.